Raamat räägib lühikeste lugude haaval Eesti jalgpalli ajaloost, mille juured ulatuvad teadaolevalt 19. sajandi paari viimasesse aastakümnesse, kui Tartus mängisid koolipoisid palliga, millel oli küljes kaks sanga. Lehekülgede servadel jookseb kroonikariba, kus kuupäeva täpsusega on kirjas olulised mängud ja sündmused koos ajastut iseloomustavate mahlakate ja vahel humoorikate faktidega.
Raamatu I osa lõpeb aastaga 1924. Kogu käsitletud ajajärku iseloomustab jalgpalli kiire areng: temast kujuneb 20. sajandi paari esimese aastakümne jooksul kiiresti Eesti publiku lemmikala. Ajal, mil puuduvad televisioon ja raadio, rääkimata internetist ja nutitelefonist, suudab jalgpall pakkuda kaasaelamislusti ja kõneainet. Kui mujal maailmas on jalgpall esialgu kohaliku eliidi harrastus ja imbub alles seejärel massidesse, siis Eestis on selliseks „eliidiks“ koolipoisid. Nende kaudu jõuab jalgpall väga kiiresti tavaliste inimeste hulka. Eesti jalgpall käib ühte sammu ülemaailmse arenguga. Selle kinnituseks on osalemine 1924. aasta Pariisi olümpiamängudel, kus on esmakordselt koos nelja mandri esindajad.